Kommenteeri

Õppetunnid teekausist

Äratuskell täna ei helise. Magan kaua tahan ja seda tahtmist jagub kella 9.30ni, siis hakkab elu tänaval keema . Välisele sagimisele vastukaaluks muutub peale kausikest teed sees aga olemine rahulikuks.

Alustan hommikut joogaga. Teen mõned päiksetervitused, hingamisharjutused ja suundun teise tuppa teed jooma. Muusika mängib, sõbrad istuvad juba väikse ja madala laua taga. Kõik on tee nautimiseks ja rahulikuks hommiku alustamiseks valmis. 

Mitmendat kausikest ühte tumedat puerhi rüübates taban ennast mõttelt, et selliselt sadu kordi teed juues olen sellest lihtsast tegevusest nii palju õppinud. Näiteks hetkel taas seda, kuidas öelda ei…Mõte veereb rahulikus tempos edasi ja õppetunde kerkib mu meelest üha rohkem pinnale. Õppimine, ruum, tähelepanu, need kõik on märksõnad, mis veel läbi mu pea kulgevad. Ladusasse kirjakeelde pannes näeks see mõttejada välja järgmine… 

Tee on õpetanud mind olulisele ruumi tegema — olgu selleks siis söömine, magamine, jooga ja jooksma minemine, matkamine, mediteerimine, kirjatüki lõpetamine, tee joomine ise, sõpradega kohtumine või midagi muud. Kõik oluline nõuab aega ja ruumi. Ja seda aega ja ruumi tuleb luua, teadlikult. Kui enda jaoks olulise olen mõneks ajaks kõrvale jätnud, kiire töötempo või mingi muu näiliselt hea põhjendusega seda välja vabandanud, hakkavad asjad ikkagi pikapeale logisema ja laiali lagunema. Tunnen ärevust, tiksun öösel unetusest üleval (kuigi väsimus võib suur olla), kehas tuikab ja peeglist vaatab vastu loppis nägu. Ja nagu ikka, võtab katkiste asjade parandamine hiljem kauem aega, kui järjepidevalt nende eest hoolitsemine.

Teiseks on õpetanud tee joomine mulle ei ütlemist. Tundub veider, aga nii see on. Teemaailma sukeldudes ja teetarkuseid õppima asudes käisin paljudel teejoomistel ja teeõhtutel. Uudishimust, teadmatusest, ilmselt ka aplusest ja ahnusest ning tont teab veel millest jõin teed palju ja isukalt. Kes seda on rohketes kogustes teinud, teab, et väljend tea drunkreaalselt tähendabki teevines olemist. Eriti, kui palju erinevaid teesid segamini juua. Üks mõjub ergutavalt, teine maandavalt, üks toob kehasse sooja, teine jahutab mõnusalt, kokku saab üks paras kokteil. Seega oma piiride ja keha tunnetamine, otsuse, et nüüd aitab, kuulamine (kuigi meel sosistab: “Võta veel üks kausike,”) on olnud minu jaoks väga oluline õppetund, mille eest olen väga tänulik. See on muutnud leebemaks ja arvestavamaks enda ja teiste suhtes.

Kolmandaks olen teed rüübates saanud palju targemaks suhete osas… Suhetele saab läheneda väga mitmel erineval viisil — uudishimulikult, pinnapealselt, ükskõikselt, süvenedes, pühendudes, kuulates, koos õppides. Tee on õpetanud mulle just neid viimaseid: süvenemise, pühendumise, kuulamise jaõppimise ilu.

Liptoni- ja Dilmahi-ajastul, nii kümmekond aastat tagasi, huvitas mind ka tee. Flirtisin temaga pikki aastaid, pinnapealselt. Kui vanalinnas elades avati minu kõrvalmajas teepood, lisaks sain jõuludeks kingiks tee teemalise raamatu ja igas teepoes käies küsisin, kas te teekursuseid ja -koolitusi ka korraldate (teadmata ise, mida ma üldse neil teekursustel õpiksin), hakkas meie suhe muutuma tõsisemaks. Tahtsin teada tee kohta rohkem. Kes, kus, kuidas, miks, milleks — küsimusi tee kohta oli mu peas kümneid. Täna, peale seda, kui 2012. aastal tee kohta rohkem lugema ja õppima hakkasin, on küsimusi ikka veel palju, aga suhe teega on hulga sügavam, õpetlikum ja huvitavam. 

Neljandaks on õpetanud tee mulle tähelepanelikkust ja kohalolu. Mõni tee on soojendav, mõni jahutav, mõni leebe ja õrn, teine tummine ja maandav, aga kiiresti ja käigu pealt tarbides alati kõrvetav. Mõni pikalt tõmmata lastes veel ka mõru, teine liiga kuuma vett oma lehtedel tundes kibe. Natuke nagu elu ise! Tähelepanelikkusega lähenedes saab aga kõrvetavaid kogemusi, mõrusust ja kibedust vältida!

Autor: Signe Sillasoo
Foto: Rivo Sarapik

Lisa kommentaar

Email again: