Kommenteeri

Jooga - pea alaspidi vaade elule

Vaip on laes, televiisor tagurpidi ja laudlina kui takjas lauaplaadi küljes kinni – päris lahedaks ja teistsuguseks muutub maailm pea peal seistes, avastasin ma esimese klassi lapsena päris sageli. Asjad on kõik risti vastupidi ja ikkagi olemas, omal kohal ja täitsa reaalsed. Nad lihtsalt on, olemata kuidagi õiged või valed. Tõeline magic!

Kust see oskus pea peal seista tuli ja miks ma seda ikka ja jälle tegin, kui tahtmine tuli, ei mäleta. Päevas korra-paar võis mind aga nii jalad taeva poole kõrgumas näha. See mahtus sageli muu lapseliku rahmeldamise hulka. Hirm või muremõtted, et mis kõik võib juhtuda, nii nagu täiskasvanute meel neid sageli täis on, ei tulnud toona pähegi. Veel vähem teadmine sellest, et teen joogat või veel täpsemalt sirsasanat (sanskritikeelne nimi pea peal seisule).

Turvavad seinad

Tulnud ei tea kust, läks see tegevus koos teiste lapselike mõtete ja tegudega kooli- ja ülikooli ajal ka ei tea kuhu. Tundus, et muud paremat oli teha. Seitse aastat tagasi, kui jooga praktiseerimist suurest huvist ja regulaarselt alustasin ning mõne aja pärast taas pea peal seismise võimalusega kohtusin, oli kõik teisiti. Oli hirm, oli mure, oli usaldamatus, äkki ma murran nüüd kaela! Või kukun! Või valgub veri pähe ja siis juhtub midagi veel kohutavamat! Muutunud polnud aga see, et pilt asjadest oli endiselt lahe, avastusi ja uut pakkuv, kui lõpuks taas jalad taeva pole olin vinnanud.

Muidugi võtsin üle pika aja oma esimesi arglikke katsetusi tehes turvajaks seina. Kui midagi kohutavat peakski juhtuma, siis ehk väiksemate vigastustega, kui vastu seina kukun. Midagi sellist aga ei juhtunud. Mõne aja pärast seinad ununesid ja murul, elutoas või joogasaalis olles ja matil asendit sisse võttes palusin appi elukaaslase või mõne juures olnud sõbra. Nii igaks juhuks. Et kui nüüd miskit juhtub…. siis äkki ta püüab mu kinni. 99% kordadest seisis ta niisama, sest õnneks ka nende katsetuste käigus ei juhtunud midagi. Jalad ainult võbelesid mõnel korral või oli tasakaal habras, aga ei mingeid kukkumisi ega kaela väänamisi.

Siis tundus mõne aja pärast, et ka sõpru pole enam appi vaja. “Teen üksinda, ma saan hakkama,” kõlas mu sisekõne. Ja see kõlab selliselt siiani (tõsi, seda mõnikord siiski ka väikeste tagasilöökidega). Tagasi on tulnud julgus ja usaldamine. Tagasi on lapselik pilk, enesekindlus, katsetamishimu ja teadmine, et turvavad seinad ja sind püüdvad sõbrad on alati olemas, kui see vajadus peaks tekkima.

Tagantjärgi kõige selle peale mõeldes mõistan täiesti, mida Mark Twain mõtles, kui ta ütles, et tema elus on olnud palju suuri probleeme, millest enamus iialgi ei realiseerunud. Noogutan kaasa. Tuleb välja, et minul ka.

Uued vaatenurgad

Nii olen taibanud viimastel aastatel, et olulisem, kui pidevalt uut infot juurde hankida, on lasta osadel varasemalt õpitud teadmistel hoopis minna (inglise keeles kõlab see ilusasti: learn to unlearn). Sellistel, mis kasu asemel kahju toovad ja täiel rinnal elamise asemel seda pigem takistavad. Olgu need siis õpitud hirmud, eelarvamused või meelde kinnistunud kontseptsioonid, et nii asjad on. Ega ikka alati ei ole küll! Kuidas saakski, need hirmud, eelarvamused ja kontseptsioonid on sageli ju kaugel reaalsusest ja teistelt õpitud.

Kui muuta vaatenurka, siis kõik asjad ümber muutuvad ka. Isegi need mälusoppidesse ja kehasse sissetallatud teadmiste ja kogemuste rajad. Mõni asi on veidram, mõni ilusam, mõni kaua tähelepanuta jäänud asi jälle olulisem ja fookuses. Olgu siis reaalselt pea või käte peal seistes või mõttemaailmas kannapöördeid tehes.

Autor: Signe Sillasoo

Lisa kommentaar

Email again: